Avinurme puhkpilliorkestris käib järjekordne põlvkondade vahetus
- Helve Laasik
- Mar 30
- 6 min read
Updated: Apr 7
30.3.2026, 21:33
Laupäeval suure kontserdiga 140. sünnipäeva tähistav Avinurme puhkpilliorkester kutsub jälle sõbrad kokku ning pakub kuulajatele elamuse.
„Praegu oleme tõesti natuke selles seisus, kus on põlvkondade vahetus ja nii aktiivselt me ei saa toimetada, kui oleme võib-olla eelnevad 20 aastat toimetanud. Aga see aeg tuleb paratamatult kõigil kätte varem või hiljem,” tunnistab Avinurme puhkpilliorkestri dirigent Verner Mölder.
„Igapäevaselt ei ole seetõttu kõige kergem aeg. Aga oleme 25 aastat saanud imeilusat elu elada, need [põlvkondade vahetuse] kõverad mõnedes kollektiivides käivad palju tihedama amplituudiga.
Kes on ise kunagi pilli õppinud, see teab, et pillimängu on hoopis raskem omandada, selleks peab ikkagi inimene neli-viis aastat vähemalt vaeva nägema, et jõuda orkestrisse. Kes pidama jäävad, nendel on elupõhimõtted võib-olla tervemad, kannatlikku meelt on rohkem. Pilliõppes on vaja teatud trenni, füüsilisi eeldusi, oskust rutiiniga hakkama saada, et saavutada mingi tase. Selleks on vaja teha teatud töötunnid. Ei ole nii, et võtan pilli kätte ja tuleb kohe. Pean väga pillimängijatest lugu, ükskõik, mis pilli nad oskavad mängida.
Lapsed, kes pillimängija raske teekonna ette võtavad, arvan, et oma elus teevad oma muid töid ka hoopis teise tegemisega, loomulikult mitte kõik, aga üldiselt näen, et ellusuhtumine on võib-olla teistmoodi.
Ja loomulikult õpetajad, kes suudavad lapsed pilli mängima panna, neile tuleb orden anda kõigile.”
Muusikakooli Avinurme toomise mõte oligi puhkpilliosakond kohapeale tuua, et orkestrile toetust saada. Õpilasi on praegu kümmekond, orkestris lööb kaasa erineva vanusega kaks-kolm last. Orkestri järelkasv tulebki kohalikust muusikakoolist, see on ainus lootus, sest ega kusagilt mujalt neid võtta ju ei ole.
Sõbrad tulevad appi
Laupäeval tuleb Avinurme puhkpilliorkester rahva ette suuremas koosseisus. Orkestril on oma sõbrad, kes on Avinurmega olnud seotud erinevatel aegadel juba 30 aastat. Nad on professionaalsed ERSO muusikud, kes jäid sõpradeks endise dirigendi Heiki Kalause ajal. „Suurtel kontsertidel on nad Avinurmes, sest meie jaoks on kõige olulisem pakkuda publikule head muusikat. Head sõbrad tulevad rõõmuga ja me saame publikule pakkuda ikkagi elamuse,” teab dirigent.,
Külalistega koos väga palju proove teha ei jõua. „Eelmisel pühapäeval oli meil peaproov, üldiselt on nii, et kontserdipäeval on veel teine proov, kahe prooviga saame hakkama. Koduse töö oleme siis juba eelnevalt oma kohalike pillimeestega ära teinud. Lihtsalt ajaliselt ei ole võimalik, professionaalsetel muusikutel on oma elu.
Teinekord annavd sõbrad meile võib-olla rohkem seda Avinurme meheks olemise tunnet, sest nemad pingutavad vahest võib olla isegi rohkem kui me ise.
Sõbrad professionaalsed muusikud ei tule raha eest Avinurme mängima, nad tulevad kõik ise, panustavad. Loomulikult suhtleme nendega, meil on inimlikul tasemel head suhted. Ja kui nad tulevad, siis alati annavad häid näpunäiteid proovides, keegi ei hakka õpetama. See on inimlikul tasemel üksteise aitamine või täiendamine.
Teinekord annavd sõbrad meile võib-olla rohkem seda Avinurme meheks olemise tunnet, sest nemad pingutavad vahest võib olla isegi rohkem kui me ise. Neile meeldib tulla jälle oma akadeemilisest maailmast välja. Siin nad näevad vahetut elu. Nad ju tunnevad poolt Avinurmet juba, sest me oleme erinevates olukordades kokku saanud. See on väikse kogukonna võlu.
Käin ise ka, mitte küll väga tihti, aga kui mu sõbrad helistavad näiteks, et ERSO-l tuleb väga hea kontsert, siis ma lähen seda kuulama. Mind võetakse kuninglikult vastu, sest ka meie võtame oma sõpru alati kuninglikult vastu.
Aeg-ajalt lobiseme niisama, aeg-ajalt saame muudel teemadel kokku, pillimäng on lihtsalt selline kokkutoov moment. Aga selleks pead ise olema ka avatud suhtleja. Eks igal pool on omamoodi, räägin oma kogemusest.”
Põnevad seaded
Avinurme puhkpilliorkestrile tegi varem seadeid orkestri sõber Martti Nõu. Nüüd on temal väike paus olnud, seadeid on teinud Tanel Aavakivi Tartust. „Ta on suurepärane pillimees, arranžeerija, nüüd oleme tellinud ka temalt, aga tänu meie noorele dirigendile Daniel Hinnole on tulnud juba ka temale hingelähedast repertuaari.
Eks repertuaar väga paljuski on sõltunud ka võib-olla orkestrijuhi muusikalisest maitsest. Loomulikult me arutame ka pillimeestega koos, mis stiil võiks olla. Aga peab olema alati see teadmine, mida on ikkagi selle seltskonnaga võimalik teha, soovid võivad olla ju suured.
Juubelikontserdiks on meil loomulikult võetud ikkagi teatud ekstra lood, et publikule elamust pakkuda. Neid lugusid me igapäevaselt ei mängi, sest meil on lihtsalt väiksem koosseis.”
Praegu käib Avinurme orkestriga proovis 10 kuni 15 meest, nemad on need, kellega dirigent saab arvestada. „Mõnikord on ka vähem inimesi proovis, kooliõpilastega on nii, et kes on aktiivsed lapsed, teevad sporti, tegelevad veel muude huvialadega, nemad paraku iga kord proovi ei jõua.”
Imelisi võimalusi on antud
Aastas tuleb orkestril keskmiselt 30 esinemist. „Sinna me arvestame ikkagi kõik need korrad, kui pillimees tuleb välja, on need siis kooli aktused, tünnilaat või muud esinemised.
Kui Hannes Soosaar korraldas Kasepääl Peipsi romantika nimelist festivali, kutsus ta ka meid sinna esinema. Hannes oli nii julge, et ta tõi sellise muusikastiili oma festivalile ja kõrvalt vaadatuna see rahvale väga meeldis. Mulle tulid pärast paar tuttavat, kes võib-olla pole meid kuulnud sellises versioonis, ütlema, et väga lahe oli. Jagada lava selliste ansamblitega nagu Smilers, on ikkagi väga suur võimalus.
Enne Peipsi romantikat olid muidugi Tuletorni kontserdid, kus me üheksal aastal käisime esinemas alates esimesest korrast, kui need kontserdid üldse tulid. Üheksa korda anti meile võimalus esineda, see on võib-olla kõige suurem tunnustus. Iga asi saab ka ühel ajal otsa. Teades, milline muusikafriik on nende kontsertide korraldaja Guido Kangur, ja kui ta andis meile võimaluse, siis olen selle eest ääretult tänulik. Väga paljud orkestrid võivad niisugusest võimalusest ainult unistada.
Aga et sinna saada, sa pead midagi suutma tõestada ja ma arvan, et need on võib-olla olnud kõige paremad sellised heas mõttes tunnustused meile, meist on nii palju lugu peetud, kutsutud festivalidele.
Ütlen ausalt, me ei ole peagu 30 aasta jooksul mitte ühtegi mängu pidanud otsima, sest kõik mängud on tulnud ise meie juurde.
Soomes oleme käinud, viimastel aastatel enam ei ole, aga kuna meie dirigent Heiki Kalaus seal töötas, siis me käisime seal päris usinalt. Suurema koosseisuga kahel-kolmel korral, aga väiksema seltskonnaga viiel-kuuel korral. Oleme käinud ka Rootsis, käisime Viinis bussireisiga, Lätis oleme käinud festivalil. Eks meil on olnud põhjus see, et tegemist on maameestega. Nädal kusagil kaugemal olla pole põllumeestel võimalik. On kevadtööd, suvised tööd ja sügistööd, ainult talvel tekib see ajaaken.”
Hoida motivatsiooni
Kord aastas korraldab Avinurme puhkpilliorkester Avinurme kultuurikeskuse saalis kontserdi. „Võtame teadlikult aastas korra suure asja ette, et pakkuda oma rahvale elamusi. Igal aastal ei ole ka õnnestunud, vahepeal oli pandeemia. Ühe kontserdi ettevalmistamiseks tuleb ikkagi vähemalt paar korda nädalas proove teha.
Miks me ka seda suurt juubelikontserti teeme, kui praegu on võib-olla natuke keerulisem aeg? Ikka selleks, et hoida ka pillimeestel motivatsiooni. Võtame jälle end kokku ja teeme selle suure kontserdi, saame pikaks ajaks hea tunde.
Eestis on ikkagi väga palju koopereerumist ja see ei ole üldse halvustamist väärt. Lihtsalt peame aru andma, et väikeses kohas nagu Avinurme, kui siin suuta hoida, et sul on kogu aeg selline 25-30 meheline kamp, siis see eeldab, et peab olema hommikust õhtuni keegi juba ka tavakoolis. Muidu lihtsalt ei saa. Need koolijuhid, kes on lubanud pillimängul ka tavakooli tulla, säilitavad traditsioonid. Meil oli ka kunagi Avinurme koolis orkester. Ja tänu sellele oleme meie praegu siin, mina olen kooliorkestri kasvandik. See eeldab, et peab olema väga motiveeritud koolijuht. Siis on tore, kui aktusel mängib orkester, kõik löövad käsi kokku.
Teades, milline muusikafriik on nende kontsertide korraldaja Guido Kangur, ja kui ta andis meile võimaluse, siis olen selle eest ääretult tänulik.
Meil on praegu väga vedanud Avinurme kooli juhi Aimar Arulaga, tema on Põltsamaal kogenud, kui tähtis on pillimäng. Meie jaoks on püha, et kooliaktustel, nii palju kui me saame, oleme kohal. Paar aktust vist on vahele jäänud, väga olulistel põhjustel. Lapsed saavad ikkagi aru, et hümn ei tule plaadilt ja nad saavad minna pidulikult oma uutele katsumustele vastu. Püüame traditsiooni, et Avinurme puhkpilliorkester mängib koolis kõikidel olulistel sündmustel, hoida nii kaua au sees, kui meil vähegi võimu ja rammu on. Ega need lapsed kohe ei saagi aru, aga võib-olla kunagi, kui nad käivad muud koolid läbi, siis mõistavad.
Eks igal piirkonnal on omad pühad traditsioonid, mida nii kergelt lihtsalt oma mugavusest kaduda ei lasta. Näiteks meil on Vabariigi aastapäeva hommik, mis on ka aastakümneid nii olnud – kell pool kaheksa on Avinurmes meeskoor kohal, puhkpilliorkester mängib hümni. Teinekord on väga külm ilm, võib-olla ei olegi pillid kõige paremini hääles, aga see on traditsioon. Kodunt välja tulnud inimesed tunnevad, et meie kogukond on koos,” räägib Verner Mölder.
Lisalugu
Kaks kanti, üks kõla
Lisaks Avinurme puhkpilliorkestri sõpradele löövad 4. aprilli juubelikontserdil kaasa ka sõbrad Kuusalu orkestrist. Kuusalu pasunakoori dirigent on Ott Kask, kaasa löövad solistid Marian Pärn ja Lauri Metus. Õhtul mängib tantsuks Avinurme Sõprade Seltsi Bänd.
Kaks peret, kolm põlvkonda
Aastaid mängisid Avinurme puhkpilliorkestris kahe pere kolm põlvkonda, need olid Mölderid ja Karod. Praegu on kahjuks nii, et kõige vanem põlvkond on pillimänguga tagasi tõmmanud.
„Vanus on teinud kõige vanema põlvkonnaga oma töö, nemad meil praegu pilli ei mängi. Noorem põlvkond on kes koolis, kellel on oma pere loomine. Aga ma loodan, et kui nad saavad oma elurännakud tehtud, siis me kohtume jälle,” on Verner Mölder optimist.
