„Avantüürid mulle meeldivad”
- Helve Laasik
- Oct 27
- 11 min read
Updated: Oct 28
27.10.2025, 20:08
Rohkem kui kümme aastat tagasi käisime Kasepääl külas tollases samovarimuuseumis. Seal vabatahtliku giidina töötanud ema poolt Kasepäält pärit Tiina Jurjeva tuli meid saatma, istus maja ette pingile ja mängis väikest laste akordioni.
„Ikka mängin vahel väikest akordioni, tahan õppida ka balalaikat mängima, aga aega lihtsalt jääb napiks,” ütleb Tiina. „Praegu laenati meile korraks koju ukulele, mängin kitarri, muusikakoolis õppisin klaveri erialal ja tegelesin tõsiselt ka laulmisega.”
Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja suhtekorralduse erialal õppimise ajal oli tavaks teha praktikat maakonnalehtedes. Nii töötas Tiina mõnda aega oma maakodu lähedal Jõgevamaa maakonnalehes. Seejärel kolis ta Tallinna, kus jätkas karjääri suhtekorralduse vallas — esmalt reklaamiagentuuris MAST, hiljem ERGO kindlustuses. Peagi hakkas teda aga paeluma turismivaldkond. Estraveli turundusmeeskonnas omandas ta rohkelt kogemusi ning edasi töötas ta EAS-i äriturismi valdkonnas, kus tema ülesandeks oli välismaa reisifirmade ja rahvusvaheliste ürituste Eestisse toomine.
Lapsepuhkuselt naastes oli meeskond muutunud ja talle tundus, et on õige aeg midagi uut otsida.
„Mind kutsuti ikoonimuuseumisse, tuli otsepakkumine. Mind on alati huvitanud kunst, eriti sakraalkunst, aga mulle on kodus maast madalast selgeks tehtud, et kunstiga sa kunagi elatist ei teeni, see ei ole mingi päris asi nagu muusikagi. See on kõik hobi korras tegelemiseks. Avantüürid mulle meeldivad, läksin töövestlusele. Kõik olid viisakad ja professionaalsed, nad olid kodutöö teinud, minu tausta uurinud. Nii tulin ikoonimuuseumi juhatajaks ja hakkasin seda üles ehitama. See oli aastal 2016, muuseum oli pool aastat lahti olnud ega olnud käima läinud. Lõime uue kontseptsiooni, sulgesime uksed, võtsime kõik sildid maha, tõstsime piletihinda. Ja meil oli täismaja.”
Neile, keda see huvitab
Sellist tegevust nimetatakse tagurpidi turunduseks. Teatud „raskused” muuseumisse saamiseks aitavad filtreerida välja seltskonna, keda see teema tõesti huvitab. Tuleb korraldada selliseid üritusi, mis toovad täismaja.
„Meil on väga hea giid Orest Kormašov. Kunstnik ja restauraator, nüüd aga mõtlesime uue sõna välja eesti keeles, ikooniloolane, inimene, kes räägib lugusid ikoonidest, väga pikaajaline õppejõud Tallinna ülikoolis.
Hakkasime korraldama temaatilisi loenguid ja lõpuks on meil nüüd üle 20 erineva teema. Need on kõik siis välja kuulutatud meie kodulehel.
Enne hingedepäeva räägime alati surmast, surma mõistest ikoonidel. Ja siis miks õigeusklikud tähistavad üheksandat päeva, neljakümnendat päeva pärast surma. Meil mahub siia 20-25 inimest. Tihti on üritused mõni päev enne toimumist välja müüdud.
Oleme hiljuti teinud ikoonihuvilistele reisi Peipsi veerele, see oli huvitav, külastasime kolme palvelat.
Külastajad nopivad endale teemasid, vahepeal tellivad ekskursioone näiteks oma töökaaslastele, pereliikmetele. Meil on käinud koorid. Enne seda käis sõpruskond, üks korporatsioon oli siin hiljuti. Erinevad seltskonnad käivad kunsti uurimas ning nautimas.”
Loomulikult on ikoonimuuseum nähtav igal pool maailmas professionaalses ringkonnas. „Meie juures käivad erakollektsionäärid, muuseumide töötajad üle maailma, näitame, mis meil on, toetame nende näitusi, nemad saadavad meile raamatuid, mida meil ei ole veel oma raamatukogus. Oleme uhked oma raamatukogu üle, mida vajame oma töös igapäevaselt. Meil on üle 3000 raamatu ikoonidest, vanausuliste ajaloost, ikoonide metallkatetest, kloostritest, käsitsi kirjutatud raamatutest ja muudest selle valdkonna teemadest.”
Teatud „raskused” muuseumisse saamiseks aitavad filtreerida välja seltskonna, keda see teema tõesti huvitab.
Ikoonimuuseumi ruume hakati ka erinevateks üritusteks välja rentima, tippajal oli kuni 100 üritust aastas. „Rohkem me ei jaksanud. Muuseum majandas ennast ära paar viimast aastat enne pandeemiat. Paralleelselt käis pidev enese täiendamine, õppimine, väga palju reisisime. Kohtusime tippteadlastega üle maailma, hakkasin aina rohkem tegelema ikoonikollektsiooniga ja osalema ikoonide ostudel ning kaasa lööma juba sisu poole peal.”
Pandeemia teadagi lõi kõik uksed kinni
„Andsime koroona ajal välja ühe raamatu, mina koostasin selle. Me ei hakanud videoloenguid pidama, kuna meie jaoks ainus õige viis ikoonidega tutvumiseks on kohtuda nendega näost näkku. Minu jaoks oli see tohutu õppimise aeg, täiendasin end väga palju. Ma ei jõudnud sel ajal ühtegi ilukirjanduslikku teost lugeda, ainult erialaseid raamatuid, see valdkond huvitas mind väga,” tunnistab Tiina.
Pärast pandeemiat läks Tiina oma turismiturundaja kogemusi jagama Visit Tallinnasse, see on linna turismiamet ja tööks oli linna tutvustamine. „Mind huvitab ajaloo teema ja mulle väga meeldib vanalinnas töötada. Kiiresti tuli Olde Hansast pakkumine, läksin sinna turundusjuhiks ja siis nelja-viie kuu pärast sain seal tegevjuhiks. Praegu on turismis väga keerulised ajad ja see on väga närviline ja väga väsitav töö. Olde Hansas töötab suvel kuni 200 inimest, talvel on 120 inimest. See on suur firma, aga nad hoiavad oma kontseptsiooni, oma keskaegsust. Seal pole menüüs tomateid ega kartuleid, kuna neid ei teatud Euroopas keskajal. Mulle meeldivad sellised selgrooga ettevõtted, kes ei paindu ega ürita meeldida kõikidele, vaid leiavad oma niši.”
Mulle meeldivad sellised selgrooga ettevõtted, kes ei paindu ega ürita meeldida kõikidele, vaid leiavad oma niši.
Aga peagi vajas ikoonimuuseum Tiinat tagasi. „Mulle tuli pakkumine muuseumisse, ja ma otsustasin tagasi tulla. Praegu tegeleme kollektsiooni ülespildistamise ja läbitöötamisega, ikoone on väga palju, praegu juba üle 1300. Nad ei mahu kõik siia ära, praegu saame korraga oma väljapanekus näidata u 400 – 450 ikooni. Oleme laenanud oma ikoone teiste muuseumide näitustele, ostame oksjonitelt juurde, iga nädal tuleb vähemalt üks ikoon, meil on väga kiiresti kasvav kollektsioon.”
Ikoonimuuseumi omanik Gunnar Savisaar on ikoonide kogumisega tegelenud juba pea 20 aastat, ta on notar. „Aga ta on õppinud ka Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstihuvi on tal alati olnud, ta on väga süvitsi sellega läinud. Püüamegi koondada siia muuseumi juurde kokku neid inimesi, kellele see huvi pakub, et siis koos areneda, koos õppida.”
Ikoonide väljapanek asub muuseumi kahel korrusel. Kuna korraga on võimalik näidata vaid kolmandikku kollektsioonist, vahetatakse eksponaate üsna sageli.
Orest Kormašoviga on jätkuvalt väga hea koostöö, ta ei osale niivõrd igapäevases muuseumitöös, kuid peab loenguid. „Olemegi otsustanud, et tegelikult ilma hea giidita see ikoonimaailm väga ei avane. See on nii vana kunstiliik, et inimesed lihtsalt ei oska enam neid sümboleid lugeda ja ja vajavad väga head giidi ning seletajat sinna juurde.”
Ikoonimuuseum on korraldanud ikoonihuviliste reise, tekkinud on oma sõpruskond.
Koostööd on tehtud ka Euroopa muuseumidega. „Alles praegu on meil üks ikoon väljas näitusel Saksamaal Recklinghauseni muuseumis, käisime seal ka eelmisel aastal külas. Oleme väga palju suhelnud soomlastega. Uus-Valamo klooster ja nende muuseum on põnevad, oleme seal käinud ja püüame leida koostöövõimalusi. Seal on ka väga hea korrektsioon.”
Tiina ütleb, et enne Ukraina-Venemaa täiemahulist sõda käisid nad ikoonihuvilistega ka Venemaal.
Peipsi äärsed palvelad said kannatada
Vanausulised olid tugevalt tagakiusatud alates kirikureformist 17. sajandil. Kuid ka pärast nende „legaliseerimist” 1905. aastal ootasid neid ees rasked katsumused. Teise maailmasõja ajal põles ära Peipsi ääres mitu palvelat. Ka hiljuti põles Piirisaare palvela oma ikoonidega, aga seal ikkagi päästeti üht-teist.
Teine suur probleem olid vargused möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Vähesed palvelad jäid suurest vargustelainest puutumata. Eestis on praegu 11 palvelat, nendest üheksa asub Peipsi kaldal, üks on Tartus ja üks Tallinnas.
Kuid kõige raskem katsumus on ikkagi koguduste „kokkukuivamine”. Kommunism oma ateismiga, üldine usuleige suund ühiskonnas ja külaelanike kolimine linnadesse on viinud inimesi kirikust eemale.
„Vanausuliste jaoks on tähtsad traditsioonid ja järjepidevus. Ka ikoonide puhul eelistasid nemad kas vanu või siis vanadel eeskujudel maalitud ikoone. Sellepärast mõjusid ikoonide konfiskeerimised neile väga rängalt.
Tsaarivõim on korduvalt kas sulgenud vanausuliste palvelaid või viinud sealt ära ikoonid. Näiteks juhtus nii Mustvee ja Kükita palvelatega, mille ikoonid viidi Mustvee ühisusukirikusse.
1800. aastal loodud ühisusk oli ametivõimude pakutud omamoodi „kompromiss”, mis võimaldas vanausulistel jätkata teenimist esiisade kommete järgi, kuid preestrid määras ametisse Sinod ning hiljem Moskva patriarhaat. Tuletan meelde, et meie vanausulistel preestreid ei ole. Praegu asuvad ühisusukirikusse viidud vanausuliste ikoonid Mustvee Püha Nikolause kirikus. Nende hulgas on ka Gavriil Frolovi töökojas maalitud ikoonid.”
Vanausuliste jaoks on tähtsad traditsioonid ja järjepidevus. Ka ikoonide puhul eelistasid nemad kas vanu või siis vanadel eeskujudel maalitud ikoone.
Vanausuliste palvelates võib kohata eeskätt kohalike ikoonimaalijate töid. Tuleb märkida, et siin maaliti tõepoolest väga häid ikoone, mis pälvisid kõrge hinnangu ka mujal maailmas. Eestis leidub veel ikoone, mis on pärit erilisest Võgi nimelisest vanausuliste vaimsest keskusest, mis asus Põhja Venemaal. Terve maailma mõttes oli see tõeline tipptase. Kahjuks hävitati see keskus lõplikult 19. sajandi keskpaigas. Eriti palju Võgis maalitud ikoone näeb Raja palvelas.
Meisterliku ikoonikoolkonna loomiseks vaja kolme komponenti
Tiina tunnistab, et selleks, et oleks vägev ikoonikoolkond, tõesti väega ja meisterlik, on vaja kolme komponenti.
„Number üks peab olema mingisugune meistrikoda, kus on järjepidevus, mitu põlvkonda, mõnikord on tõesti üksikud geeniused ka. Kui tahad stabiilselt luua midagi väga erilist, siis peab olema järjepidevus nagu käsitöölistel: meister õpetab selli ja õpipoisi välja. Väga hea tehniliste oskustega meistrikoda peab olema.”
Number kaks: ikoonide puhul on hästi oluline, et oleks mingi vaimne keskus. „Näeme, et seal, kus on klooster ja vägev vaim, vaimutöö käib ja palvetöö, seal on väge ikoonidega, seal on midagi, mis on sõnadega kirjeldamatu.”
Ja kolmas asi, mis väga tihti unustatakse ära – peavad olema teadlikud tellijad. „Kui sul ei ole raha ja sellist tellijat, kellel on maitset ja kes suudab tellida, siis tegelikult töö kuivab kokku. Sul ei ole kogukonda, kes seda vajab. Näiteks Frolovil oli kogukond, oli järjepidevus, oli vaimne taust. Ja pärast seda, kui tuli sotsialism, tal olid ju õpilased, tal oli 12 õpilast legendi järgi. Aga see kõik vajus ära, sest ikoonide maalimine ja tellimine ei olnud enam turvaline.”
Olukord usuga on igal pool kehv, õigeusus räägitakse, et kõige kehvemini läheb siis, kui on hea elu. „Kui on hea elu, siis vaim ei ole terav, vaim ei otsi midagi, „rasvased ajad” on palju rohkem hävitanud vaimu kui otse tagakiusamised. Vanausk ei ole kõige populaarsem, ta on raske, kõik need põhimõtted, mille järgi elada. Praegu ühelgi kogudusel Eestis ei lähe kõige paremini,” tunnistab Tiina Jurjeva.
Kui sul ei ole raha ja sellist tellijat, kellel on maitset ja kes suudab tellida, siis tegelikult töö kuivab kokku.
Ikoonikunstis on tema hinnangul traditsioon katkenud ja uut ei ole praegu kuskilt tulemas.
„Me pidevalt loodame ja tellime proovitöid erinevatelt ikoonimaalijatelt. Vanausuliste ikoonimaalijatelt on meil kogus ka mitukümmend ikooni, mõned neist on tõesti väljapaistvad. Iga kollektsionääri unistus on leida tänapäeva Andrei Rubljov, keda praegu keegi veel ei tunne, aga 100 aasta pärast hakatakse tohutult hindama, ka sellega me tegeleme.”
Eestis ei ole nad praegu leidnud kedagi.
Vanausulised säilitasid ikoonikunsti
Tiina lisab, et teda huvitab just pärand. „Kui ei oleks olnud vanausulisi, siis ikoon kui selline oleks kadunud. Sest kui me lähme näiteks Peterburi kirikutesse, nad on enamasti õlimaali tehnikas, akadeemilises stiilis tehtud maalid, Bütsantsist tulnud ikoonikunsti seal ei ole mitte ühtegi grammi,” võtab ta nähtu kokku.
Ikoonimaali õpingute eksamitööks oli mõnikord „Issanda muutmise“ ikooni maalimine. Munatempera värvidega on ääretult keeruline väljendada silmipimestavat jumalikku valgust. See ikoon on valminud 19. sajandi esimesel poolel vanausuliste vaimses keskuses Võg.
„Meil oleks täiesti teine kirikukunst, kogu see pärand, mis on 10. sajandil tulnud ja arenenud, oleks täiesti hävinenud, kui ei oleks vanausulisi. Kui toimus kirikulõhe 17. sajandi keskpaigas, siis tegelikult hakkasidki väga kiired laenamised läänest, võeti kirikuehituse, võeti riietuse ja võeti ka ikoonikunsti eeskuju. Pale muutus täidlasemaks, kumeramaks, realistlikumaks, kuldne taust hakkas kaduma. Mingil ajal nägid ikoonid välja nagu Itaalia renessansiaja maalid, ranget bütsantsi ikoonikunsti enam ei olnud kirikutes üldse.
Järjest tulid tsaarid, kes pidasid kõike vana vene moodi asju liiga arhailiseks, liiga koledaks, liiga mahajäänuks.”
Vanausulised suutsid säilitada lisaks ikoonikunstile ka muid vanavene kunsti liike – käsitsi kirjutatud raamatuid, lubokke, metallist valatud ikoone.
„Selles mõttes on vanausulised väga tublid ja sellepärast me sellega tegelemegi, et me näeme, et see on otsene liin Bütsantsist. See on põnev, kuidas tänapäevani on katkematult see liin arenenud. Ta on muutunud, aga ta on jäänud selle traditsiooni raamidesse. Ei ole ära lõigatud täiesti nii nagu on ametlikus kirikus juhtunud kahjuks. Tänapäeval on ka jälle hakatud tegema sellist klassikalist ikooni, aga nüüd läheb natuke aega, et see õigesti kätte saada.”
Selliste käsitsi kirjutatud raamatute abil viiakse läbi teenistusi Eesti vanausuluste palvelates
Kõik Venemaa territooriumil tegutsenud ikooni kirjutamise keskused hävisid. Mitte ühtegi ei jäänud. Ainus katkematu liin oli Leedus. Seal oli kuulus ikoonimaalija Ivan Mihhailov, kes elas peagu 100-aastaseks. Tema suutis õpetada välja ka praegused ikoonimaalijad. Lätis ja Leedus tegutsevad ka Mihhailovi õpilased.
„See liin jäi katkematult, Frolovi koolkond katkes, aga nad ka pidasid vastu päris pikalt. Venemaal oli tagakiusamine palju tugevam, kõik kloostrid Venemaa territooriumil olid suletud. Mingil määral sai vaid tegutseda Troitse-Sergi suurklooster Moskva lähistel. Tänu sellele, et Petseri ja Kuremäe asusid Eesti territooriumil, nende tegevus ei katkenud.”
Konserveerimine, mitte restaureerimine
Eestis kahjuks ei ole olukord hea, ikooni restaureerimist sisuliselt kusagil ei õpetata, on konserveerimine. Arusaam, mis on restaureerimine, on erinevatel inimestel erinev. Lihtsustades saame välja tuua kolm suunda. Üks on antiikrestaureerimie, millegipärast, kui inimesed tulevad antiigipoodi, nad tahavad osta vanu asju, mis näevad välja nagu uued. Ja siis need antiigikaupmehed teevad nii, et need asjad näeksid välja nagu uued, ehk siis lasevad need sisuliselt üle maalida.
See on üks suund, teine suund on kiriku restaureerimine, seal on oluline just see, et ikooni ees saaks palvetada. Et kui näiteks mingil pühakul puudub silm või mingi asi, siis midagi ikkagi taastatakse. Et see tervik säiliks, et inimesel oleks võimalik palvetada selle ees.
Ja on olemas ka muuseumi restaureerimine, see sisuliselt konserveerimine, ehk siis ükskõik mis kahjustus, see on kõik ajaloo märk ja seda kõik tuleb täpselt jälgida, et ta edasi ei laguneks, et lihtsalt niimoodi ära konserveerida, et ei kahjustuks. Kas see on tervik, kas seal on vaja mingit kihid maha võtta, seda ei tehta, säilitatakse nii nagu see on.
Tihti see sõltub ka kirikuisade maitsest. Mõni tahabki, et kõik oleks nagu uus, te võite käia siin kirikutes, näha Tallinnas, et mõni tahabki, et kõik säraks ja oleks kulda ja karda. Mõni hindab rohkem seda vana, see kõik sõltub nendest persoonidest. Kahjuks sellist ühtset põhimõtet ja järelvalvet väga tõsist ei ole.
„Mul oli juhus, kus käisime ühes vanimas kirikus Tallinnas, seal on üks tähtsamaid ikoone. Ma käisin tippteadlasega, Moskva tähtsama ikoonimuuseumi teadusliku sekretäriga seal sees ja siis kirikuinimene rääkis, et see on meil 17 sajandi ikoon. Teadlane vaatas seda, ütles ei, see on uus. Tema usaldab oma silmi. Ja siin ei ole mitte ühtegi millimeetrit 17. sajandist. Ikoon oli nii hoolega üle maalitud, sisuliselt nägi välja nagu uus, vanast ajast ei olnud mitte midagi alles. Sellised küsimused ja sellised dilemmad, millega me tegeleme, aga eramuuseumi pluss on, et me saame siin vastavalt meie põhimõtetele hoolitseda nende ikoonide eest.
Teadlane vaatas seda, ütles ei, see on uus. Tema usaldab oma silmi. Ja siin ei ole mitte ühtegi millimeetrit 17. sajandist.
Ja loomulikult jah, siin käivad väga erilised inimesed tänu sellele muuseumi olemasolule, et me oleme nähtavad igal pool maailmas sellises professionaalses ringkonnas.
Mul jookseb juba 10. aasta selles valdkonnas. See on väga helge ja mõnus maailm. Eesti mõistes võib-olla me ei ole üldse tavapärane muuseum. See on nagu meie jaoks kõige tähtsam, et meil oleks huvitav, sest kui meil huvi kaob, siis tegelikult sellel ei ole absoluutselt mitte mingit mõtet ja see asi sureb välja lihtsalt.”
Lisalugu
Tehakse seda, mida meilt oodatakse
Aga ei tehta seda, mida on vaja teha. See probleem on paljudes valdkondades. „Ja see on minu arust väga vale lähenemine. Mingid baasväärtused võiksid olla teised,” räägib Tiina.
Tema 60 kursusekaaslast, kellega nad koos alustasid, on ajakirjanduses veel vaid neli. „Teised tegutsevad väga erinevates valdkondades. Paljud on väga pikalt ja ausalt proovinud olla ajakirjanikud. Mõned on korra tagasi tulnud ja ikkagi ära läinud. Suhtumine on liialt pinnapealne. Kui sa oled juba kogenud ajakirjanik ja sul on kontakt oma allikatega ja sa oled teemasse süvenenud, siis sa ikkagi väga valid pealkirja ja mõtled juhtlõigu peale, sa ei taha, et keegi seda kergekäeliselt n-ö seksikamaks kirjutaks.”
Sama kehtib ka hariduse ja kultuuri kohta. Tiina sõnul on meil väga suur oht, et on olemas kõrgkultuur, mis on ainult väljavalitule ja on väga kallis. „Siis on olemas ka selline kultuur, mis püüab kohaneda nõudlusele. Ja see paratamatult viib taseme alla. Alati, kui sa kohaned nõudlusele ja tegeled ennekõike inimeste teenindamisega, viib see taseme alla. Me peame hoidma taset natuke kõrgemal. Me peame tahtma ikkagi teha mitte ainult ka Eesti mõistes, vaid ka maailma mõistes midagi väljapaistvat. Ja mitte alati reageerima nõudlusele.”
Tiina jätkab: nad näevad ikoonimuuseumis ka, et inimesed tahavad teada, mis ikoon mis haiguse vastu aitab ja mingeid lihtsaid teemasid. „Jah, on olemas selliseid popimaid teemasid, aga meie hoiame ikkagi seda taset, nagu me tahame, sest oleme eramuuseum. Meil ei ole eesmärki teenida ja müüa 1000 piletit kuus.
Me teeme seda, mille pärast meil ei ole häbi. Ja see on kõige tähtsam. Ikoonimuuseum on üks väheseid kohti, kus on võimalik niimoodi ennast teostada.”
ARVAMUS
„Koike ei pea ise oskama, aga tore on, kui sul on oma kohalik, kes teab”
Mustvee Teemaja perenaine Eveli Tooming ütleb, et Tiina Jurjeva on väga hea Teemaja sõber.
„Toob gruppe ja fännab seda, mida me teeme. Meie saime tuttavaks...äkki läbi Ene...meie sisekujundaja (Teemaja ja Puiduait), aga ma võin ka eksida. Tiina andis ka vihjeid kohaliku elu ja sibulapirukate kohta.
Ta ainult ei küta samovare, ta teab sellest väga palju! Kui mina võin rääkida Avinurme puutööst ja sellest elust- olust, siis vanausulised ja teetseremoonia ei ole mul veres ja ei tule nii hästi välja. Tiinal on :)
See aitab meid väga palju, annab ka meile kohaliku tunde, õpetab meid samamoodi sellest traditsioonist lugu pidama ja austama. Ma arvan, et see ongi võrgustumine, kõike ei pea ise oskama, aga tore on, kui sul on oma
kohalik, kes teab ja käib rõõmuga abiks kui vaja ja inimestel huvi,” märgib Eveli Tooming.
