Anne Ütt ei tea, mis on igavus
- Helve Laasik
- May 11
- 7 min read
Updated: Jun 18
11.05.2025, 20:30
Põltsamaa käsitööseltsi eestvedaja, koduloohuviline Anne Ütt on
väga paljude tegemistega nii hõivatud, et tal pole kunagi igav.
Kui ta raamatukogust pensionile jäi, tuli leida uusi tegevusi. „Mina niisama ei saa. Küll ma koon kaltsuvaipa, siis lähen aeda, aed on suur, mitu kasvuhoonet. Vahepeal tikin ja siis uurin vanu fotosid. Vahest vaatan öösel kella, kell on üks-kaks, aeg on nii kiiresti läinud, kui on põnev tegevus pooleli,” tunnistab ta.
„Ma ei saa nendest inimestest aru, kes ütlevad, et nii igav on, päev on pikk, väljas kole ilm, aknast ka ei ole midagi vaadata. Ma ostaks tema käest aega, aga no osta ei saa. Tegelikult peab inimesel, eriti kui ta on üksi jäänud, ja ma olen ikka kaua üksi olnud, sest lapsed on läinud kõik kaugemale, mingi tegevus koguaeg olema,” märgib ta. Ja tegemisi tal jagub.
Käsitööhuvi viis Estole
Anne Ütt on pärit Põltsamaalt, tema vanematekodu oli ta praeguse kodu kõrval. Anne lõpetas keskkooli ja õppis Viljandi kultuurharidustöökoolis raamatukogutööd. „Tööealisena olin paar aastat ehk Põltsamaalt ära, aga hakkasin vanemate krundile oma maja ehitama.”
Anne Ütt töötas Põltsamaa raamatukogus üle 40 aasta.
Spetsiaalset käsitööharidust tal ei ole. „Käsitöö tegemine on minu elus koguaeg olnud, eks see olenes ka kodust. Sellest on nüüd üle 25 aasta tagasi, kui hakkasin ka Põltsamaa käsitööseltsi vedama, enam-vähem lõpuni, nüüd on meil peagu otsad koos, sest paljud suurtest tegijatest on kabeliaias.”
Anne ütleb, et käsitööseltsist on välja kasvanud mitmed tuntud tegijad. „See oligi meie missioon, et igaüks leiab oma niši. Meie alustasime peagu nullist. Vahepeal oli käsitöö nii kadunud, ei olnud kultuurimajas tükk aega näitusi olnud, isegi kümme või rohkem aastat. Hakkasime suure bussiga käima igal pool, küll käsitöönäitustel üle Eesti ja käsitöökodades. Paar korda viisime oma käsitöönäituse Riigikokku, sõpruslinnadesse Lätis ja Soomes. Võtsime alati ikka kõige suurema bussi, et kõik huvilised nii linnast kui ümbruskonna valdadest kaasa saaks.”
Käsitöö tegemine on minu elus koguaeg olnud, eks see olenes ka kodust.
Lisaks on Anne Ütt käinud igal pool käsitöötegijaid õpetamas ja juhendamas. Näiteks Puurmani käsitööselts Kati tegi sõba, nad tikkisid ja sõbaserva käis kõlavöö. „Kevadel tegid nad näituse. Iga kuu korra käisime koos ja nii olen ma paljudes kohtades käinud. Võtame või niidigraafika, seda ma olen õpetanud tõesti Tallinnast kuni Võruni, sest see on jälle niisugune tehnika, et ega keegi seda eriti ei valda. Aga nüüd on suured tegemised möödas, sest tegijaid on palju. Näiteks kirivöö, Eestis ei leidnud me siis, kui seltsi tegime 2000. aastal, õpetajat. Riina Salm tuli Tallinnast Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust õpetama,” räägib Anne Ütt.
Tänu sellele sai Põltsamaa käsitööselts Estole, mida peeti Riias. Kirivöö kursustega käidi igal pool mujalgi. Viisteist aastat oli meil oma värkstuba lossihoovis ja seal sai tehtud hulgaliselt koolitusi, aga ka näitusi. Kogutudja koostatud sai rahvusliku käsitöö kohta erinevaid õppematerjale. Palju sai teha ja kroonikad olid iga aasta kohta päris paksud. „See etapp on läbi, aga minul ei tohi ju tühjus olla,” tunnistab Anne.
Vanad fotod jutustavad
Koduloo vastu on Anne Ütil koguaeg huvi olnud. „Tegelikult hakkas huvi suurenema siis, kui käsitööseltsis sai uurida, mis Põltsamaal enne on olnud, milliseid kursusi tehti enne teist maailmasõda ja võib-olla mõne käsitöötegija nime leidsin kusagilt. Eks fotod jutustavad ju, läksin arhiivi, meil oli kodumajanduskool, selle kroonika panin kokku, lisaks leidus palju fotosid. Ja siis hakkasin vaatama neid fotosid, mõnel oli tempel taga fotograafi nimega. Sealt algas huvi fotograafide vastu, hakkasin uurima, kes meie kandis on üldse pildistanud.”
Fotograafide näitust tegi Anne Ütt Põltsamaa lossis mitmel korral ja salongiõhtud olid raamatukogus ning muuseumis. Suurim näitus oli mullu augustist kuni tänavu aprilli lõpuni.
„Tänu huvile fotograafide vastu olen saanud häid sidemeid luua paljude inimestega. Mind otsis üles Tartu kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja Indrek Grigor. Tema teema on juba mitu aastat olnud naisfotograafid. Viis aastat tagasi oli Eestis see näitus ja nüüd märtsis Vilniuses.Ta tuli Põltsamaale vaatama, mul olid kolme naisfotograafi pildid väljas näitusel, et kas siit annab midagi võtta.
Meil oli üks väga hea naisfotograaf Rosalie Lõõtsman, aga ta läks noorena Venemaale, abiellus seal. Tema mehe lasid punased maha, kuna eestlane oli edukas, hakkas oma äri ajama. 1917. aastal olid keerulised ajad, Rosalie proovis tagasi tulla, ta sai kõik dokumendid korda. Ta oli kusagil Altais. Olen otsinud juba 15 aastat tema jälgi. Ilmselt ta tagasi ei saanudki. Tegelikult tehti tagasipöördujatele väga palju takistusi, isegi kui tal oli Eesti kodakondsus ja kõik nõutud paberid korras, siis ikkagi kas võeti raha ära või leiti mingi süü. Temale võidi vabalt leida mida iganes. Ta mehe vend läks ka Venemaale ja temast samuti pole jälgi, ilmselt nad jäidki sinna. Mul on nii kahju, et ma ei ole ühtegi jälge leidnud. Nüüd on võimatu otsida.”
On üks fotograaf, Alma Saar, kelle töid ma otsin.
Anne sõnul pidas Indrek Grigor kokkuvõtliku huvitava loengu Tallinnas fotomuuseumis. Ta läks kuulama ja nägi, et ettekandes oli kasutatud umbes veerandit tema näituse materjalist. Põhiteema oli kuidas otsida, kuidas huvitavaid asju leida ka 120-130 aastat tagasi tsaariajast, mitte ainult esimese Eesti Vabariigi ajast.
Kirglikku koduloohuvilist kõnetab rohkem foto teine pool.
„Mind huvitab, mis aastast on see foto postist läbi käinud. Vaatangi vahel, et pildi saamisloos on pandud üks aastaarv, aga pilt on kaks aastat varem juba postist läbi käinud. Nii et ta on palju varem tehtud. Sellepärast tahan alati näha foto tagumist poolt. See ongi kurb, et vanasti kleepisid paljud liimiga foto omale albumisse ja ma ei näe fotograafi templit ega saatmisaega.
On üks fotograaf, Alma Saar, kelle töid ma otsin. Ta töötas Põltsamaal fotoateljees, mul on ainult üks tema töö. Ta kasutas templit ilmselt väga vähe. Kui ta tegigi leeripilte, siis need on kõik kinni kleebitud albumitesse.
Pilte tuleb igalt poolt, Ameerikast, Austraaliast jm. Ameerika prouad tulid ühel suvel, tõid mulle pildid, Kuningamäel oli neil isatalu. Järgmisel suvel tulid, viisid pildid tagasi, sest nad ei ole arvutiinimesed.
Viimase näitusega seoses olid mitmed kohtumised inimestega kaugemalt. Proua Sima Austraalias tuli Põltsamaale minu näitust vaatama ja ka tutvuma linnaga, kus elas ta vanaisa ja sündis tema ema. Vanaisal oli plekksepatöökoda, vanaonudel Briskidel ärid.
Võrumaa fotograafe uurib endine filmirežissöör Agu Ruus ja temagi jõudis minu näitusele. Sellised kohtumised annavad uusi ideid ja uut energiat selle kõigega tegeleda.
Nüüd viimasel ajal olen kirjutanud Kaarlimõisa koolist. Facebookis on mul üleval juba palju pilte, alustasin tööstuskooliga, selle esimene direktor oli Hendrikson. Läks kaks päeva mööda, kirjutas üks proua Austraaliast, et see mees oli tema vanaisa. Ja niisuguseid sidemeid on mul palju.”
Anne Ütt ütleb, et arhiivides peab oskama otsida, andmebaase on palju, peab teadma, kuidas nendega ümber käia. Ka ajalooseltsis oleks vaja väikest algõpet teha, sest on liikmeid, kes üldse ei tea kuidas sealt otsida ja kuidas välja tellida.
Oma rubriik kohalikus lehes
Järgmiseks nädalaks on Anne Ütil vaja ajalehte Põltsamaa valla sõnumid teha järjekordne artikkel. „Teen juba seitse aastat kohalikule lehele pidevalt kaastööd. Rubriigi nimi on Põltsamaa vanadel fotodel. Valin midagi huvitavat, mõni artikkel tuleb pikk mõni lühem. Otsisin vahel isegi inimesi üles, kellest kirjutada. Ma ei pane ainult fotot, ma tahan lugu.
Facebookis on grupp Põnev Põltsamaa vanadel fotodel, seal on kõvasti üle tuhande foto, aga ma ei pane kunagi ainult üht lauset pildi alla. Mul on ikka mingi lugu selle foto juurde.
Näiteks üks Põltsamaal elanud naine, kes töötas lasteraamatukogus, küüditati Kasahstani piiri lähedale steppi. Seal tegid venelased esimese vesinikupommi katsetuse. Nende pere elas selle üle. Loomad viidi kohe tapamajja, inimestele öeldi, et küll te paranete. Aga inimesed hakkasid järjest surema. Ka sellel endisel raamatukogutöötajal tulid kõik juuksed peast ära, õnneks jäi ta elama, kuigi pidi pidevalt ravimeid tarvitama. Käisin Tallinnas tema tütrel külas, tütar rääkis nende pere loo.”
Vajadus on, ei saa järele jätta, see ei ole mu isiklik hobi, on näha, et inimesi huvitab.
Anne Üti otsivad üles ka need inimesed, kes on ostnud Põltsamaa lähedale talu ning tahaksid teada, kes seal varem elasid. „Mul ongi praegu pooleli üks töö. Vanu fotosid talu kohta tihti ei leia, aga igasuguseid dokumente küll, isegi tsaariaegseid lepinguid. Aga kui on ainult noorpaari pilt, siis ei oska ma küll midagi öelda. Kui on pildil majad, aknaraami või ukseaugu abil saab selgust, mis koha ja hoonetega tegu. Ja selliseid küsimusi on palju. Mõni kohe kirjutab, et küllap Anne Ütt teab.”
Anne Ütil on kodus arvutis suur andmebaas, mis dubleeritud kahe välise kõvaketta peal. Materjal on süstematiseeritud teemade kaupa ja teemasid on palju, üks peateema näiteks on tänavad. Tal on kõik tänavad eraldi, seal on artiklid, fotod, reklaamid. Samuti on kõik inimeste nimede järgi tähestiku järjekorras, kui selle inimese kohta on rohkem, siis ta leiab info ruttu.
„Kohalikust ajalehest küsiti siis, kui muusikakool hakkas kolima, et kas sa tead, mis aastal see maja ehitati, kus oli Paala pood. Vastasin, et andke mulle viis minutit, ma teen arvuti lahti ja ütlen.”
Vanade fotode huvilised teevad koostööd, jagavad pilte ning teavitavad üksteist põnevatest leidudest, mis parasjagu oksjonil. Vahest küsitakse Anne käest, et kas pildil ikka on Põltsamaa. Kui pole, jäetakse ostmata.
„Facebooki panen mõne põneva pildi ja vaatan järgmine päev, seda pilti on juba kaks-kolm tuhat inimest vaadanud. Ja see ei ole rekord. Rekord on olnud nelja-viie päevaga 24 000 vaatamist. Kui sealt kolmandik vaatas kaks korda, ikkagi on palju, ja vaatamisi on tõesti üle maailma, kes on siit ära läinud, kelle kodu on Põltsamaal või esivanemad või on siin koolis käinud. Kõik ei ole ju kohalikud, aga nimede järgi tean ja mõni kommenteerib, siis näed.
Vajadus on, ei saa järele jätta, see ei ole mu isiklik hobi, et nokitsen siin, sest on näha, et inimesi huvitab,” teab ta.
Kui Anne ükskord ei jõudnud mitu päeva uut pilti välja panna, küsisid klassikaaslased ta tütrelt, kas su ema on haige.
Sõbrad ja tuttavad küsivad vahest Anne käest, kas tal puhkamiseks aega või molutamisaega nagu Fred Jüssi ütles, ka on. „Ütlen, et on küll. Ma molutan, kui õhtul on kell juba 23, siis hakkan mõnd head väärtfilmi vaatama Jupiterist.”
Lisalugu
Anne Ütt pälvis Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali
Eesti Muinsuskaitse Selts tunnustas muinsuskaitsekuu pidulikul avamisel Põltsamaa koduloolast Anne Ütti väljapaistva isikliku panuse eest kohaliku koduloo uurimisel ja propageerimisel. Tänutäheks hindamatu töö eest andis selts Annele üle teenetemedali.
Anne Ütt on viimasel aastakümnel olnud kõige viljakam ja väljapaistvam Põltsamaa koduloo uurija. Ta on olnud Põltsamaa Muuseumi toimetiste kaasautoriks, koostanud näitusi „Päevapiltnikud Põltsamaal 1890–1940” (2018, 2024), „Kaltsuvaiba lugu” (2021), korraldanud töötube Põltsamaa lossipäevadel, Põltsamaa jõululaatadel ja linnaruumi eksperimendis Ruumeks (2019, 2020).
Alates 2018. aastast on ta avaldanud Põltsamaa piirkonna ajalehtedes (Vali Uudised, Põltsamaa Teataja, Põltsamaa Valla Sõnumid) ligi kakssada kodulooteemalisi tagasivaadet pealkirja all „Põltsamaa vanadel fotodel”. Lisaks on ta Facebooki-grupi „Põnev Põltsamaa vanadel fotodel” looja. Grupil on tänaseks ligi 2200 aktiivset jälgijat, kes aitavad oma tähelepanekute ja teadmistega täita tühikuid Põltsamaa kodukandiloos.
Anne Ütt on 2024. aasta märtsis asutatud Põltsamaa Ajalooseltsi asutajaliige ja aktiivne kaasalööja seltsi ettevõtmistes.
Lisaks koduloohuvile on Anne olnud kohaliku käsitöökultuuri sädeinimene. 2006. aastal korraldas Anne Põltsamaa Kultuurikeskuses üle-eestilise kangakudujate infopäeva. Ta on korraldanud õpitubasid ESTO-l Riias, Eesti Rahva Muuseumi üritustel Raadil, Eesti Põllumajandusmuuseumi üritustel Ülenurmel, hansapäevadel Viljandis, Tartus, külapäevadel maakonna eri paigus, C.R. Jakobsoni talupäevadel Vaiatus, vabariiklikul Maapäeval Kuremaal jne.
Anne pälvis 2007. aastal Jõgevamaa Kultuurkapitali rahvakultuuri aastapreemia aktiivse tegevuse eest rahvakultuuri edendamisel Põltsamaal. 2009. aastal tunnustati teda Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu teenetemärgiga ja 2016. aastal pälvispaikkondlike rahvuslike käsitöötraditsioonide alalhoidmise ja edendamise eest Pärandihoidja tiitli.
Raivo Suni
