3 päeva, 29 etendust. Külateatrid rääkisid lugusid

06.08.2025, 07:25

26 harrastusteatrit 220 osalejaga tõid nädalavahetusel Mustveesse oma parimad lavastused. Kolme päevaga sai publik nendest osa nii Mustvee kultuurikeskuses kui ka Mustvee koolis.

Eesti Harrastusteatrite Liidu (EHL) tegevjuhi Kristiina Oomeri sõnul on harrastusteater lugude jutustaja. „Kasutame erinevaid võtteid oma lavastuste tegemisel, aga oleme ikka väga loopõhised. Harrastusteatri lavastuste eluiga on mõnikord väga lühike. On mõned lavastused, mida võib-olla mängitakse ainult kolm korda, aga osalisena teed suure töö ära, prooviperiood võib olla väga pikk. Imetlen neid inimesi, kes niiviisi jaksavad.”

Kõik võivad tulla

Külateatrite festival on kõikidele harrastusteatritele, kes tahavad tulla ning oma loomingut ka teistega jagada. Ja väga oluline on samuti, et inimesed saaksid kokku ning omavahel suhelda.

„Kõik, kes tahavad, saavad tulla. Külateatrite festival on kõige suurem harrastusteatrite kohtumine, toob kokku tõepoolest kõik huvilised. Me ei tee vahet praegu, me laseme ka mõnel teatril mitu etendust tuua, laseme mängida, kes mängib 13 minutit, kes mängib kaks tundi. Kõiki etendusi ma kindlasti ei ole näinud, ehk umbes pooled on küll ära vaadatud.

Festivalil on teatreid peaaegu üle kogu Eesti.

Ma praegu mõtlen, kas Lõuna-Eestist on, Elva on, Tartu on. Laupäeva hommikul tuli Salme vallateater ja õhtul on Karja mõisateater, nemad on mõlemad Saaremaalt. Meil ei olnud Mustvees Hiiumaalt ühtegi truppi, kuigi seal on harrastusteater olemas, üks kindlasti.

Ida-Virumaalt Iisakust on, „Kapsapeas” teevad kaasa Jõgevamaalt Palamuse lapsed,” lisas Kristiina Oomer.

Tema sõnul on Eesti Harrastusteatrite Liidu ülesanne praegu külateatrite festivali hoida, sest teatrid tahavad mängida. „Me ei ole päris kindlad, kui suur peaks siin olema see nõndanimetatud järjekorda panemine. Arvan, et tähtsam on pigem see, et me saame kokku, kõik saavad mängida. Organisatsioonina anname tagasisidet. Teame, et inimesed tahaksid tunnustust. Vahest on mõnedele teatritele ikkagi väga tähtis, kui nad lähevad kusagile ja on saadud kas näitlejapreemia või midagi sellist, see on oluline, see näitab, et nad on ikkagi saavutanud midagi.”

Külateatrite festivali ajal sai iga trupp pärast etendust tagasisdet erinevatelt asjatundjatelt, ja need asjatundjad polnud mitte ainult Eestist, vaid ka kaugemalt. Samuti valis asjatundja sama trupi parima näitleja, keda premeeriti raamatuga. Iga päeva lõpus valis publik kõige parema etenduse.

„Arvan, et võib olla me üldse liiga vähe tunnustame. Teiseks kardan, et need inimesed, kes harrastusteatrites kaasa löövad, töötavad väga erinevatel elualadel, võib-olla ei saa nad üldse tunnustust, võib-olla mõnele inimesele võib festivalil olles näiteks kas või näitlejapreemia ollagi väga suur tunnustus. Kõige tähtsam on, et teda märgatakse,” tunnistas Kristiina Oomer.

Igal suvel eri paigas

Külateatrite festivalil torkas silma, et pureda oli valitud päris raskeid pähkleid. Alustati Jordi Galcerani „Pangalaenuga”, veel mängiti Priit Põldma, Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailma” ja paljusid teisigi päris keerulisi teatritükke.

Kristiina Oomeri sõnul on see Eesti harrastusteatris juba ammune tendents. „Enam, ütleme nii, „Kapsapead” ei mängita. Mitte sellepärast, et ta halb oleks, aga kui sa hakkad vana klassikat või väga vanu tekste mängima, siis pead leidma ikkagi midagi, mis tänapäeval võiks meid puudutada. Harrastusteatrid juba ammu ei anna materjali valikul alla. Ja ma arvan, et see on sellepärast, et kui sa annad oma aja kusagile, siis sa tahaksid, et sul oleks seal võimalik ka mõelda, tunda, midagi peegeldada ka publikule. Publikuga kokkusaamine on väga oluline. Miks me peame mängima neid väga lihtsakoelisi lugusid, ei ole ju mõtet.”

Harrastusteatrite kavas on ka Eesti autoreid, Urmas Vadi („Kogu aeg tuleb nutt peale ehk sinna, kuhu Peeter sülitas”), Priit Põldma, Andrus Kasemaa („Leskede kadunud maailm”), Arvo Valtoni „Kahekõned kohvikutes”, Jaan Tätte „Laternate aeg”. Aga on ka Lutsu „Kapsapea” ja „Kosjakased Koidula moodi”, väga omapäraselt lahendatud lood.

„Repertuaar on väga kirev sellepärast, et me oleme nii vabad, harrastusteatri tegevus ei sõltu ju sellest, kui palju me teenime või ei teeni,” usub Kristiina Oomer.

„Meie eesmärk on olnud, et me ei jää ühe koha juurde, vaid kogu aeg tahaksime käia erinevates kohtades. Teeme endale sellega elu keeruliseks. Näiteks väga kauni Mustvee kooli aula muutsime me täiesti ära, sest peame mõtlema, kuidas seda teha nii, et inimesed saaksid seal mängida, et neil oleks mugav. Mustvee kultuurikeskuse lava on imeline.”

Keegi ei maksa ju harrastusnäitlejale mitte midagi, ta maksab ikka ise peale. Sõit Mustveesse, kolm päeva, nad kõik maksavad ise oma sõidukulud, ja olgem ausad, ka toidu maksavad. „Meie kohta öeldakse vahest, et me oleme nagu suguvõsa, meil on see iga-aastane suguvõsa kokkutulek ja sinna sa ju lähed, kuidas sa ei lähe.”

Külateatrite festival jõudis Mustveesse nõnda, et mullu käis Kristiina Oomer seal üht koolitust tegemas. Ta nägi Mustvee kultuurikeskuse väga head saali, sai aru, et kõik tingimused on imehead ning Mustvee inimesed olid nõus festivali oma linna saamisega.

ARVAMUS

Mida rohkem üritusi maakonnas, seda parem

Eesti Harrastusteatrite Liidu juhatuse liige Tiina Tegelmann töötas siis veel Mustvee kultuurikeskuses, kui kaalumisel oli külateatrite festivali Mustveesse toomine.

„Loomulikult olin ma selle poolt, et niisugune üritus Mustveesse tuleb. Mida rohkem üritusi meie maakonnas on, seda parem. Niiviisi me oma maakonda tutvustamegi,” lisas ta.

Lisalugu

„Kapsapea” proovi sekkus politsei

Enne festivali tegi Kristiina Oomer oma lavastuse „Kapsapea” proovi Tallinna vanalinnas. Näitemängus on selline koht, kus peremees karjub saunanaisele, et käi minu maa pealt minema. Naabrid kutsusid selle peale politsei, arvates, et tegemist on perevägivallaga.

„Kapsapea” on Kristiina Oomeri sõnul tegelikult n-ö tellimustöö. Oskar Lutsu Palamuse kihelkonnakoolimuuseum tellis. „Meie teater polnud ka varem midagi sellist teinud. See oli väga äge võimalus. Teadsime kohe, et „Kapsapea” kirjutati 111 aastat tagasi. Meil polnud mõtet tulla seda ainult pasteldes tegema. Liisi Tegelmann on ju Palamuselt pärit, temaga koos mõtlesime, et saunanaisel peaksid olema lapsed ja neid peaks olema palju. Tahtsime, et üks väike laps oleks tal ka süles olnud, aga nii väikesed ei pea etendust vastu, nad lihtsalt ei ole nii rahulikud.”

Oomeriteatri lavastus „Kapsapea” esietendus 2024. aasta 14.septembril KapsaFestil Palamusel. Lavastuses löövad kaasa Oskar Lutsu Palamuse Põhikooli tantsurühm Murumardikad, keda aitas juhendada õpetaja Sirje Kiis.

Publik valis parimateks lavastusteks

Laureaat 1. augustil

Lavatrupp Üks ja Teine „Pangalaen” (Jordi Galceran) lavastajad Margus Kobing/Söören Vanker

Oomeriteater „Kapsapea” (Oskar Luts) lavastaja Kristiina Oomer

Dreamfactory MTÜ „Mäng armastusega” (Pierre de Marivaux) lavastaja Kadri Levand

Laureaat 2. augustil

Teatristuudio Püünepäälsed „Asemikud” (Janno Puusepp) lavastaja Andrus Novoseltsev

Oomeriteater „Kohtumine tundmatuga” (Mihail Sebastiani näidendi „Nimetu täht” ainetel) lavastaja Maret Oomer

Prelektron „Väljalangeja” (Lutz Hübner, Sarah Nemitz) lavastaja Ülle Sillamäe

Karakter teater „Täna mängime antiik”" lavastaja Joonas Vatter

Karja Mõisateater (Ron Clark) „Pink päikesepaistel” lavastaja Krista Neemre

Laureaat 3. augustil

Elva Harrastusteater „Kosjakased Koidula moodi” (Maarja Palm) lavastaja Maarja Palm

Salme Vallateater „Leskede kadunud maailm” "Priit Põldma, Andrus Kasemaa) lavastaja Maire Sillavee

LendTeater „Ühesugune õnn” (Kati Kaartinen) lavastaja Airé Pajur

Saue Seeniorteater MTÜ „Kõduküla poissmees” (Eve Vehman) lavastaja Rednar Annus

Kuusalurahva Teater „Kolm valssi Kasanoovaga” (Vallo Raun) lavastaja Pille Smirnova (Teise Küla Teatrist)

Mari Möldre nimeline näitlejapreemia

Virgo Neemre Karja Mõisateater